Istun pisut üle aastase lapsega päevade viisi kodus ja tunnen, kuidas miski nagu pole enam see. Käin juba mõnda aega uue psühholoogi juures, kellega on tekkinud väge äge side – oleme kuidagi sarnased inimesed. Ühel päikselisel päeval viskab ta nii muuseas, et mul on ehk aeg midagi uut ellu tuua. „Võib-olla Tantrafestival oleks sulle hea valik,“ pakub ta möödaminnes.
Mõeldud-tehtud. Nädala pärast püstitan juba festivali muruplatsil oma telki üles. Ma ei suuda sõnadesse panna seda „koju jõudmise“ tunnet, mida kogen juba festivali esimesel päeval. „Siin te siis kõik oletegi, minu inimesed,“ sosistan endamisi heldinult. Olen enam kui kakskümmend aastat nõustajate abiga enda sisse vaadanud ja tundnud end üksi selles suures maailmas – vaatamata sellele, et mul on tegelikult olnud palju sõpru. Ja äkitselt on see tunne kadunud, ehkki olen festivalil veetnud vaid pool päeva. Minu hing on pärale jõudnud ja süda täiesti avatud. Mul on tohutult põnev, olen täielikus kohalolus ning saan end väljendada julguses, mida on varem peetud ehk „liiga paljuks“. Inimesed tunduvad ehedad, siirad, sügavad ja päris. Naljaga pooleks tunnistan, et olen juba vähemalt kolm korda armuda jõudnud.
Aga eks ma natuke pelgan ka. Olen ikkagi realist ja mõõdukas skeptik ning mingi ülepaisutatud uhhuuga ma küll kaasa minna ei plaani. Veel enam – ei kavatse ma siin kedagi ülemäära katsuda. Ma tulin ainult vaatama! Esimeses töötoas, mis on mõeldud tutvumiseks, jääb silma üks palja torsoga noormees, kes kannab ornamentidega haaremipükse ja helmestega käevõrusid. „Päris kena, aga liiga spirituaalne,“ otsustan ma puusalt.
Samal hilisõhtul kohtume juhuslikult sauna-alal lõkke ääres ja järgmisel päeval suure telgi uksel, kus ta pakub, et võib ka mulle töötoaks madratsi tuua. Tantrafestival on selles mõttes – ja muidugi mitte ainult selles – üks imeline koht. Sekunditega võib siin alata uus tutvus. On väga tõenäoline, et just siin istub su kõrvale sinu tulevase elu olulisim inimene, hingesugulane või parim sõber. Jah, nii võib öelda iga sündmuse kohta, kuhu palju inimesi kokku tuleb, aga kuskil mujal jääb see sageli ainult teooriaks. Tantrafestivalil saab sellest reaalsus. Sa võid talle juba täna valehäbita silma vaadata, käest kinni võtta ja rääkida kõigest, mis süda tahab.
Või istuda otse sülle, nagu tegin mina.
Pärast väga intensiivset töötuba, mis puudutas meid sügavalt isiklikul tasandil ja andis võimaluse teineteisele sel teekonnal toeks olla, oli Martin kõige õigem inimene maailmas, kellele kaissu pugeda (vaatamata nendele haaremipükstele). Ammu pärast töötoa lõppemist olime ikka veel jutuhoos. Me ei teadnud teineteise nimesidki, kuid teadsime väga palju juba meie eludest, mõtetest ja kogemustest. Ootamatult kohtusime taas ka õhtusel helirännakul ning veetsime hiljem tunnikese tantsugi lüües. Minus oli kindel äratundmine, et meist saavad teineteisele olulised inimesed.
Tol korral pidin kahjuks festivalilt lahkuma juba reedel. See oli väga raske kogemus – mulle näis, et ma mitte ei lähe koju, vaid lähen kodust ära. Siiani on meeles tunne, millega naasin oma tavaellu. Inimesed tundusid ühtäkki liiga filtreeritud ja maskides. Vestlused kuivad ja pealiskaudsed. Kellegi puudutamine, kui see ei olnud sihipärane tervituskallistus, tundus tabu ning pidin jälgima, et ma seda kogemata ei teeks. See kõik tundus tarbetult piirav. Minus oli miski jäädavalt nihkunud.
Martin oli ainus kontakt, mille ma festivalilt kaasa võtsin – ehkki alguses ainult nimena paberil. Saatsin talle sõbrakutsed Facebooki ja Instagrami ning kui ta pühapäeva õhtuks vastanud ei olnud, siis ka LinkedIni. Mul oli väga piinlik, sest ma polnud kunagi sedasi kutte taga ajanud. Aga minu jaoks ei kehastanud ta kutti, kes mulle meeldib, vaid inimest, kellega meil oli ühine saladus: kuidas elada teeskluseta elusat elu.
Kolm päeva hiljem olime tagasi Laitses hingelaulude kontsertil. (Jah, lõpuks võttis ta mu sõbrakutsed ikkagi vastu – tunnistan, et LinkedIn oli ehk natuke liiga meeleheitlik.) Mul oli tol päeval valida selle kontserdi ja ühe väga olulise kohtumise vahel ning ma ei kahelnud hetkekski. Tahtsin uuesti elada kehas ja südames, kogeda, et ma ei pea mõtlema, vaid lihtsalt tundma ja olema. Ruumi, kus inimesed on päriselt kohal ja kõik on üks.
See 2023. aasta Tantrafestival oli ka Martinile esimene. Ta oli täpselt samasugune värske katsetaja nagu mina. Polnudki “liiga spirituaalne”, ainult parasjagu. Isegi riided olid kontsertil täiesti tavalised. Aga ta hoidis mulle ruumi, kui mu pisarad voolasid, usaldas minuga jagada oma kõige hellemaid läbielamisi ning viis mu hindamatule aususe ja avanemise teekonnale.
Selle kahe ja poole aastaga on meie mõlema elus väga palju juhtunud. See on olnud avastusterohke, kasvatav, andev ja võttev protsess. Öeldakse, et kõige pikem tee, mille inimene elus ette võtab, on see, mis viib peast südameni. Minu jaoks on olulisim, et me mõlemad oleme otsustanud seda teed käia. Kumbki omaette, aga samal ajal koos.
Ma ei leidnud Tantrafestivalilt tegelikult ainult Martinit. Ma leidsin oma kogukonna. Oma reaalsuse, mis ühildub kõige paremini sellega, kes ma olen ja millesse usun. Inimesed, kelle keskel saab rahulikult ja hinnanguteta olla oma individuaalses kasvamises – ja samal ajal mitte kunagi üksi.
-Külli Tedre
