
Külli ja Martini kohtumislugu
Istun pisut üle aastase lapsega päevade viisi kodus ja tunnen, kuidas miski nagu pole enam see. Käin juba mõnda aega uue psühholoogi juures, kellega on tekkinud väge äge side – oleme kuidagi sarnased inimesed. Ühel päikselisel päeval viskab ta nii muuseas, et mul on ehk aeg midagi uut ellu tuua. „Võib-olla Tantrafestival oleks sulle hea valik,“ pakub ta möödaminnes. Mõeldud-tehtud. Nädala pärast püstitan juba festivali muruplatsil oma telki üles. Ma ei suuda sõnadesse panna seda „koju jõudmise“ tunnet, mida kogen juba festivali esimesel päeval. „Siin te siis kõik oletegi, minu inimesed,“ sosistan endamisi heldinult. Olen enam kui kakskümmend aastat nõustajate abiga enda sisse vaadanud ja tundnud end üksi selles suures maailmas – vaatamata sellele, et mul on tegelikult olnud palju sõpru. Ja äkitselt on see tunne kadunud, ehkki olen festivalil veetnud vaid pool päeva. Minu hing on pärale jõudnud ja süda täiesti avatud. Mul on tohutult põnev, olen täielikus kohalolus




