Eellugu…

Tantra olemus jääb tänapäeval paljudele arusaamatuks ja ehk ka müstiliseks, olenemata sellest, et tantra-alaseid koolitusi ilmub nagu seeni pärast vihma. Tantraga on seotud palju tabusid, eelkõige kardetakse tantrat tema väidetavate seksuaalsete praktikate tõttu. Samas räägitakse tantrast kui kõrgest vaimsest õpetusest. Mis siis on tantra? Kas on olemas autentset tantrat ja millised on need päris tantra praktikad? Selles ja järgmistes artiklites uurime tantra algus- ja kujunemislugu ning praktikaid minevikust tänapäevani, et selgust saada, mis on tantra. Alustame eellooga, sest see peidab endas olulist tausta tantra kohta.

Erinevates allikates antakse mitmesugust informatsiooni, millal tantra tekkis. On vihjeid, et tantra sai alguse lausa enne meie ajaarvamist, kuid enamus allikaid peab tantra tekkeajaks pigem 4.-6. sajandit ning tantra sünnimaaks Indiat. Indias eksisteeris nimetatud perioodil juba mõnda aega hinduism, mille aluseks on iidsed pühakirjad Veedad.  Veedad on väga vanad pühakirjad, mille algusajaks peetakse 1500-800 eKr. Kuigi tantra on väga palju mõjutanud hinduismi ja hinduism omakorda ka tantrat, siis tantra ei põhine Veedadel ega ole hinduismi osa. Tantra algallikad viivad meid hoopis teistele radadele.

Tantra alguslugu seostatakse varajaste matriarhaarsete hõimudega, kus kummardati erinevaid naisjumalusi, sümboliseerides iga looduse jõudu jumalikuna ning kus kesksel kohal oli viljakusjumalanna kultus.

Viljakusjumalannad on olnud kõikides peamistes iidsetes tsivilisatsioonides Vana-Kreeka, Anatoolias, Mesopotaamias ja Egiptuses (Demeter, Aphrodite, Cybele, Hepat, Ishtar ja Isis) ning olenemata erinevatest geograafilistest paikadest on viljakusejumalannade visuaalsetes kirjeldustes ja mütoloogilistes lugudes väga suuri sarnasusi. Muuhulgas on viljakusjumalannadega seostatud ka kosmilist planetaarset korda.

Paljud väga varased usundid seostasid loodust ja maad just naisega, kuna nii nagu on naisele omane viljakuse tsükkel, on ka loodus ja selle viljakus tsükliline.

Viljakus ei ole omaette nähtus, selleks vajab loodus nii nais- kui ka meesprintsiipi. Viljakus sünnib meie mõistes seksuaalsusest, seda ka looduse plaanis kasvõi nii loomulikus sündmuses kui seemne mulda jõudmises. Ilma viljakuseta, ilma seksuaalsuseta ei oleks Elu ehk seksuaalsus kannab Elu. Nii sisaldasid ka iidsetes tsivilisatsioonides viljakusriitused endas ka seksuaalseid rituaale, seda kas sümboolselt või otseste seksuaalsete aktidena.

Lisaks olid olemas rituaalid loodusjõudude- ja elementidega suhtlemiseks.

Kuidas me tänapäeval neid rituaale vaatame, kas millegi väga algelise ja ebausul põhinevatena või usume, et tegu oli võimsate ja toimivate praktikatega, ei oma tegelikult mingit tähtsust, sest ilma kogemuseta on see vaid üks arvamus.

Kuid tulles tagasi tantra juurde, on märkimisväärne, et tänapäevalgi on tantras kasutusel erinevad rituaalid ja tseremooniad, mille juured ulatuvad ilmselt nendesamade viljakujumalannade kultuseni välja.

Tantristliku maailmavaate osaks on käsitlus, et kogu materiaalne reaalsus on Shakti ehk jumalik naiselik jõud (vägi) ning tantra on tänapäevani „naisjumaluste usku“, pühendades rituaale ja mantraid just naisprintsiibile, mille kaudu võib jõuda valgustumiseni.

Vastupidiselt nii mõnelegi teisele vaimsele traditsioonile, peetakse naist tantristlikus vaates võrdselt oluliseks ja pühaks mehega. On teada, et mehed said tantrasse initsiatisiooni väga tihti just naistelt (dakinid, yoginid), kes valdasid salajasi tantristlikke praktikaid. Naist ei ole tantra ajaloos kunagi kõrvale heidetud nii nagu erinevastes usundites, vastupidi tantra levimine Indias tõi naistele kaasa rohkem vabadust ja võimalusi, võrreldes Veedadel põhineb hinduismiga.

Seega on tantra sügavalt naisprintsiipi austav süsteem, mille algeid on  leitud juba viljakusjumalannade traditsioonis.

Tantra ei ole loomulikult vaid naisprintsiibil põhinev traditsioon, tegelikult peetakse tantras mees- ja naisprintsiipi (Shiva ja Shakti) lahutamatuks, sest need esinevad alati koos. Sellegipoolest on praktikaid, mida peetakse pigem Shiva ehk meesenergiale suunatuks ja teisi Shaktile ehk naisprintsiibile pühendatuks – sellest kujunesid tantras ka omaette liinid, kuid nendest räägime juba järgmistes artiklites.