Olen naine, kes armastab kogu südamest, naudib iseendaga olemist, usaldab elu ja hindab ausust. Tean, et armastus ravib terveks kõik hingehaavad ja aitab täiuslikult pinnale tuua minevikus allasurutud varjupoole. Alistudes armastusele, olles valmis surema, selleks, et elada. Avanemine armastusele ja enda täielik vastuvõtmine on olnud minu senise elu suurimaid ülesandeid.
Selleks, et saaksime ennast avada, peame usaldama ja tundma end turvaliselt. Kuidas avaneda siis, kui ei usalda enam kedagi? Elu on pakkunud mulle rohkelt võimalusi arenguks. 10-11-aastaselt algasid minu seksuaalsed väärkohtlemised täisealiste meeste poolt. Need kestsid viis aastat, lõppedes minu rasestumisega 15-aastaselt. Sellel lapsel ei olnud võimalik näha ilmavalgust ja see ei sõltunud minu tahtest. Nende aastate jooksul kuhjunud valu oli nii suur, et mul oli lõpuks täiesti ükskõik, kas elan või suren. Ma ei rääkinud sellest kellelegi, kannatasin üksi. Ma ei usaldanud enam ühtegi inimest. Päeval hoidsin end tegevuses, et valu mind ei lämmataks, öösel nutsin patja ja tegelesin lohutussöömisega.
Läksin peale kooli õppima terapeudiks. Sügavuti iseenda hingehaavadega hakkasin tegelema 2008. aastast. Sel hetkel taipasin, et ei jaksa enam põgeneda. Otsustasin peatuda, ümber pöörata ja oma valudele silma vaadata. See teekond ei ole olnud meelakkumine, aga tänaseks ma ei tea ühtegi teist teed vabaduseni, kui oma valudega silmitsi seista. Mingil hetkel oli selline tunne, et olen kõik oma haavad lahti kiskunud, aga ikka ei tunne end paremini. Vahel tajusin küll mõningast kergendust, aga see seisund ei olnud kunagi püsiv. Olin pettunud kõigis vaimsetes praktikates, tundsin, et hakkan hulluks minema. Tõmbusin täielikku eraklusse ja lõpetasin neljaks aastaks töö klientidega. Ma lihtsalt ei uskunud enam, et miski võiks neid inimesi päriselt aidata. Mingil hetkel mõistsin, et olen kinni ego lõksus ja ohvrirollis. Ühel detsembrikuu öösel paluti mul üles tõusta. Ärkasin ja minu ees rullus lahti mitmetunnine protsess, mis muutis kogu mu senist elu. Sellest päevast alates tunnen end püsivalt õnneliku ja armastatuna. Ma kohtusin armastusega iseendas. Peale seda tekkis vajadus andeks paluda kõigilt inimestelt, kellele mina olin haiget teinud. Sellest hetkest oli valgus võitnud pimeduse.
Õppisin terapeudiks eelkõige seetõttu, et soovisin ise leida hingerahu. Tänaseks olen seda tööd teinud 25 aastat. Olen nende aastate jooksul õppinud väga palju erinevaid teraapiaid ja kõiki neid ka enda peal rakendanud. Tänu üsna suurele kogemuste pagasile tean, mis töötab ja mis mitte. Minu vastuvõttudele jõuavad tihti sarnaste probleemidega inimesed. Olen mõtisklenud endamisi, kas tõesti on meie ümber neid inimesi nii palju või leiavad mind teatud antennide kaudu just need inimesed, keda mina saan aidata.
Avan tantrafestivalil esmakordselt oma kogemusloo ja jagan ka paari tehnikat, mida saab enda aitamiseks kodus rakendada. Usun, et mu loost ja kogemusest võib olla paljudele naistele abi, et seksuaalsetest traumadest täielikult vabaneda. Kui mina seda suutsin, suudate ka Teie. Täna julgen kinnitada, see on võimalik.
